Mecano

Viimasel ajal kõlab mul playeris sageli hispaania ansambel Mecano. Erinevalt Punasest Hanrahanist pole ma just eriti suur hispaania muusika sõber, kuid Mecano avaldas muljet juba esimesest hetkest kui seda kuulsin. Ansambli esimesed paar plaati on üsna new wave'i hõngulised, süntesaatori roll neil plaatidel on palju olulisem kui hilisematel lindistustel.

Seepärast panengi üles ühe loo nende esimeselt plaadilt, kus nende varane sound on üsna selgelt väljendunud



Hiljem vähenes plaat-plaadilt süntesaatori osakaal ning laulud muutusid südamlikumaks. Mecano kõige tuntumaks looks on kindlasti "Hijo de la Luna", mida on oma versioonides esitanud ka näiteks Monserrat Caballe ja Sarah Brightman.



Sarah Brightmani esituses on tuntud veel teinegi Mecano lugu, nimelt Naturaleza Muerta



Viimaseks looks panen siia üles loo "El 7 de Septiembro", mis nagu eelminegi lugu pärineb Mecano 1992 aasta plaadilt "Aidalai"

Pühapäevane muusika

Tänase päeva pühendasin täielikult ooperile. Kuulasin hulga ooperiaariate kogumikke ja õhtul ka ühe ooperi täies mahus: Giuseppe Verdi "Maskiballi" Placido Domingo, Katia Ricciarelli, Renato Brusoni, Elena Obraztsova ja Edita Gruberovaga. Ma olen vist juba enne maininud, et millegipärast meeldib mulle ooperit rohkem kuulata kui vaadata, olgu siis teatris või videolt. Lihtsalt kuulates pääseb muusika minu meelest palju võimsamalt esile kui etendust vaadates, sest muusika mõjub vaid kõrvade kaudu. Muidugi tuleb kuulamisel kasuks nii libretto tundmine kui ka see, kui libretto on käepärast.

Panen siis nüüd pühapäevaõhtuks siiagi üles paar katket sellest ooperist, millega täna kaks tundi veetsin.
Kõigepealt Renato aaria ooperi esimesest vaatusest Piero Cappuccilli esituses



ning teiseks Riccardo romansi "Ma se m'è forza perderti" ooperi kolmandast vaatusest Luciano Pavarotti esituses.

Antonio Caldara - Soffri mio caro Alcino

Alati kui ma kuulan vähetuntud klassikalise muusika heliloojaid, mõtlen ma sellest, kui palju võib erinevates arhiivides ja raamatukogudes olla veel noote, millel tänapäeva inimesele tundmatud helitööd. Kui palju kauneid hetki võib meid veel oodata, kui me kogu selle rikkuse raamatukogudest ja arhiividest välja toome ning kas siis elavas esituses ette kanname või plaadistame. Tänapäeva muusikud on klassikutega võrreldes mõnes mõttes tohutult paremas seisus, sest lisaks noodimaterjalidele on olemas ka helisalvestus ning see, mis juba salvestatud, ei vaja enam avastatud saamiseks arhivaari kätt.

Mind piinab tihti küsimus, millele ilmselt on raske vastata ka muusikateadlastel: kui mitut protsenti loodud ja arhiivides tallel olevast klassikalisest muusikast me üldse kuulame? Kui paljud autorid on sajandite tolmu kaduma läinud ja kui palju neist teenimatult?

Nime Antonio Caldara polnud ma aasta tagasi veel kordagi kuulnud. Ma ei teadnud temast midagi enne kui minu kätte sattus Cecilia Bartoli plaat Opera Proibita. Sellelt plaadilt äratasid tähelepanu just Allessandro Scarlatti ja Antonio Caldara aariad, mõlemad sellise ohtralt ilustustega vürtsitatud kõrgbaroki stiilis. Peale selle plaadi kuulamist olen otsinud Antonio Caldara helitöid nii Emusicust, kui mujalt ning väikese kogu olen suutnud endale ka tekitada. See, et on tekkinud hulk interpreete, kes spetsialiseeruvadki arhiivist seni lindistamata teoste salvestamisele, on igal juhul ääretult tänuväärne tegevus.

Aga kes oli siis Antonio Caldara. Wikipedias on temast suhtelistelt vähe, palju pikem biograafia on classical.net leheküljel, kus on märgitud ka asjaolu, et temast mõnevõrra nooremad, aga tänapäeval palju tuntumad barokkheliloojad nagu Bach või Telemann, on hinnanud kõrgelt Caldara loomingut ning Caldara on olnud muuhulgas Telemannile ka eeskujuks. Täpsemalt võivad soovijad lugeda ülalpool toodud lingilt, milles on nii Caldara elul kui loomingul peatutud palju põhjalikumalt, kui mina siin teha jõuaks.

Panen siia veel ühe Youtubest leitud näite, mis ehk ei ole nende numbrite seast, mis mind Caldarast kõige enam vaimustavad, kuid annab siiski mingi ettekujutuse sellest paljudele tundmatust barokkheliloojast.

Veel midagi, mis ka eesti keeles tuttav

Sedakorda on lugu pärit 1968 aastast, Agnetha Fältskogi esimese albumi pealt. Mida ma aga enne ei teadnud ja mis mind veidi isegi üllatas, on fakt, et Agnetha Fältskog on ka selle laulu autor.

Üks küsimus muusikasõpradele, kes tunnevad 70ndate eesti muusikat

Järgnev lugu on üks mu 60ndate aastate muusika lemmiklugu. Kunagi üsna väikese lapsena kuulsin seda lugu üsna tihti ka eestikeelses esituses ja ei suuda seda 70ndat originaaleestindust enam kusagilt leida, ega isegi kindlaks teha, kes seda laulu toona esitas. Hiljem on sedasama lugu esitanud ka Heli Lääts ja Lindpriid, kuid 70ndatel esitas seda keegi teine. Aga kes see oli, seda ei suuda kuidagi meenutada.



Leidsin ka selle laulu eestikeelsed sõnad


SEISA MINU KÕRVAL

KUSKIL KAUGEL MEILE ON LOODUD ÕNNEMAA
IGAÜKS KES OTSIB, VÕIB LEIDA ÜLES TA
AINULT SEISA MINU KÕRVAL KUI LÄBIN PIKA TEE
HOIAN SINU KÄSI, KERGEM NÄIB KÕIK EES

IGAÜHT SEAL OOTAB KORD KEEGI, KES ON HEA
OMA ÕNNE JUURDE SA TEE KORD LEIDMA PEAD
KUI KA OTSIKS KOGU ELU, KÄIKS LÄBI ILMAD-MAAD
SINU SARNAST TEIST KÜLL EAL EI LEIA MA.

OLE MULLE SELTSIKS, KÕIK HALB HEA SIIS NÄIB
SINU KÕRVAL TORM KA KERGEM NÄIB, KERGEM NÄIB

KUI KORD SIND MA PEAKSIN SIIN ILMAS KAOTAMA
ÜKSKI AARE MULLE SUST KALLIMAKS EI SAA
JAH, KUI TÕESTI PEAKSIN SINU SIIN ILMAS KAOTAMA
TEAKSIN – SINU SARNAST EAL EI LEIA MA.

OLE MULLE SELTSIKS …

Valideerimine

UBRBTRfwTB

Change of the Season

See postitus on tehtud rohkem testimise eesmärgil. Nimelt avastasin, et selle uue blogi postitused ei taha blogtreesse ilmuda. Seepärast proovin nüüd uue postitusega, kas see ka ei ilmu.

Et asi oleks muusikaga seotud, siis panen siia ka lingi loole, mida olen nüüd juba kolm korda järjest kuulanud. Selleks on Bonhami - Change of a Season, mida kahjuks Youtube lubab ainult linkida. Et tegu on ühe Led Zeppelini liikme pojaga, siis on selles loos kuulda ka teatud Zeppelini mõjutusi.