Oma põhiblogis puudutasin täna just elu sakraliseerimist. Eks igal ühel on siin omad rituaalid ja ka helindid, millega ta elu pühamaks ja sakraalsemaks muudab. Minu jaoks on üheks elu sakraliseerimise muusikaks õigeusu muusika, eriti Rahmaninovi "Vesper", millest ühe katke ka siia üles panen. Õigeusu muusika paremiku kohta võib ütelda, et selles on mingi tohutult elutark rahu. Seda muusikat kuulates tuleb selline tunne, nagu vaataks ääretult elutarks halli habemega vanamees oma sajandipikkusele elule tagasi ning selles tagasivaates on sügav mõistmine ja heatahtlik arusaamine kõigest, millega ta selle pika elu jooksul on kokku puutunud. Selline väga aeglane õigeusu muusika muudab elurütmi mitu korda aeglaseks ja minu jaoks muutub sakraalseks just see tegevus, mis on sooritatud aeglaselt. Isegi kaminasse tule tegemine toimub siis nii, et ma võtan aeglaselt iga puu eraldi ning kõik liigutused on sujuvad ja aeglased ning kogu tegevus toimub rahulikult, kiirustamata, et anda endale aru igast liigutusest ning muuta see liigutus sellega pühaks. Rahmaninovi muusikas puudub kiirustamine, puudub see lääne inimesele nii omane kiirustamine kuhugi. See muusika on täis sügavat rahu ning võiks isegi ütelda, et selles on mingi sõnulseletamatu vaikus. Kahjuks polnud Youtube's selle teose kõige mõjuvamat osa "Благослови, душе моя", mistõttu panen siia üles selle kuuenda osa: "Богородице Дево, радуйся"
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment